Ma kuulen tihti küsimust:
“Kas sa lihtsalt hoiad pead?”
Või: “Mida sa seal täpselt teed?”
Väljast vaadates võib kraniosakraalteraapia tunduda väga vaikne. Peaaegu nagu mitte midagi ei juhtuks.
Aga keha sees toimub väga palju.
Ja et sellest aru saada, peame korraks vaatama sügavamale.
Aju ei ole lihtsalt kolju sees
Meie aju ja seljaaju ei ole lihtsalt luude sees kaitstult.
Neid ümbritseb tugev membraansüsteem – nagu sisemine telk või kest, mis hoiab ja ühendab.
See membraansüsteem algab koljus ja ulatub läbi kogu lülisamba ristluuni välja.
See tähendab, et pea ja vaagen ei ole eraldi.
Need on ühe ja sama süsteemi kaks otsa.
Kui selles süsteemis on pinge , olgu see kukkumisest, sünnikogemusest, operatsioonist või lihtsalt aastatepikkusest pinges elamisest, ei jää see ainult ühte kohta.
Keha hoiab seda kõike siiani endas.
Kraniosakraalteraapias ei suru me midagi paika.
Me kuulame.
Me toetame süsteemi, et ta saaks ise uuesti tasakaalu leida.
Aju ujub vedelikus
See on midagi, millest väga vähe räägitakse.
Aju ei ole kõva mass kolju sees.
Ta ujub vedelikus.
Seda vedelikku toodab keha pidevalt. See vedelik toidab aju, puhastab, kaitseb ja hoiab tasakaalu.
Ja see vedelik on ka pidevas liikumises.
Tal on oma rütm.
See rütm on aeglane. Sügav. Vaikne.
Kui inimene elab pidevas stressis, on see rütm sageli häiritud.
Kui närvisüsteem rahuneb, hakkab ka vedelik taas vabamalt liikuma.
Mõnikord ütleb inimene seansil:
“Mul on tunne, nagu midagi voolaks.”
Just seda keha teebki.
Keha on üks tervik
Me oleme harjunud mõtlema kehast osadena.
Pea. Kael. Selg. Vaagen.
Aga keha sees on kõik ühendatud.
Fastsia – sidekoeline võrgustik – ühendab kõike kõigega.
Ta on nagu kolmemõõtmeline võrk, mis läbib kogu keha.
Kui kuskil on pinge, kandub see edasi.
Vahel väga ootamatutesse kohtadesse.
Seepärast võib lõualuu pinge mõjutada vaagnat.
Või vana arm mõjutada hingamist.
Kui närvisüsteem lõdvestub, muutub ka see võrgustik pehmemaks ja liikuvamaks.
Ja keha hakkab teisiti hingama.
Teisiti seisma.
Teisiti olema.
Närvisüsteem on võtmekoht
Kõige olulisem asi, mida ma kranio juures näen, on see:
Keha ei parane siis, kui me teda parandame.
Keha paraneb siis, kui ta tunneb end turvaliselt.
Kui inimene on pikalt stressis olnud, elab ta justkui pidevas valvelolekus.
Sellises seisundis:
- lihased ei lõdvestu päriselt
- uni ei taasta
- hormoonid kõiguvad
- keha ei jõua taastuda
Õrn, turvaline kontakt annab närvisüsteemile signaali:
“Sa ei pea enam kaitsma.”
Ja kui see signaal jõuab kohale, hakkab süsteem ise muutuma.
See on lubamine.
Miks see tänapäeval nii palju inimesi puudutab?
Sest me elame ajas, kus närvisüsteem on pidevalt koormatud.
Me mõtleme palju.
Me teeme palju.
Me hoiame palju koos.
Aga väga vähe on kohti, kus keha saab päriselt peatuda.
Kraniosakraalteraapia ei ole jõuline sekkumine.
Ta ei tee midagi dramaatilist.
Ta loob ruumi, kus keha saab meenutada, kuidas olla tasakaalus.
Ja vahel on see kõige sügavam töö üldse.
Kui sa loed seda ja tunned, et sinu keha igatseb aeglust, turvalisust või sügavamat tasakaalu, siis võib-olla on see kutse.
Kraniosakraalteraapia kohta loe pikemalt: